Kondenspiim

1 liiter piima (õpetuses kasutatud 2,5% poepiima)
300 g suhkrut

Panna piim ja suhkur koos keema. Keeta vähemalt 1 tund ilma kaaneta suuremas (nt 3 liitrises) potis. Keemine peab toimuma üsna intensiivselt ja aeg-ajalt tuleks segada. Kui tund aega on keenud, siis võiks vaadata, kas on juba valmis, sest erinevate pliitide kuumused on ka erinevad ja poti suurusest ilmselt oleneb ka. Mida kauem keeta, seda paksemaks läheb. Kui piim on juba paksemaks läinud ja kollaka värvuse omandanud ning kondenspiima maitse on olemas, siis ongi valmis.

Kui unustad kauemaks keema, on tulemuseks iiriskommi taoline segu ja lõpuks serbett, kuigi kommide tegemiseks tuleb suhkrut panna 500 g 1 l piima kohta, vähema suhkruga ilmselt ei lähe pärast kõvaks.

Imelik on see, et kuigi piim on toiduaine, mis kipub kergesti põhja kõrbema, siis suhkru ja piimaseguga pole üldse seda ohtu.

1 l piimast ja 300 g suhkrust tuli purgis näha olev kogus kondenspiima. Purgi mahutavus on vist 0,6 liitrit

Kohupiim

Kohupiima (õpetus siit) tegemiseks võtta:

2 l piima

2,5 dl starterit, milleks sobib kas maitsestamata jogurt või pett. 

Võib kasutada enda tehtud jogurtit, aga poe jogurtit kasutades tuleks valida naturaalne jogurt, mis ei sisalda paksendajaid ega säilitusainet, näiteks Gefilius. Petiga kohta ei oska öelda, kuidas tulemus erineb.

Piim panna koos jogurti või petiga keema, lasta keema tõusta ja siis hoida 2-5 minutit keemistemperatuuri lähedal kuni on täielikult kalgendunud. Õpetuse kohaselt peaks olema nii, et kui ei sega vahepeal, siis tekib kodujuust. Minul päris kodujuustu saada ei õnnestunud, jäi ikka peenem, läbi sõela ajades peaks aga kohupiimapasta tulema.
 Valada tihedale sõelale, sõela võib vooderdada ka riidega. Valasin küll riidele, aga ega erilist mõtet sellel ei näinud.Lasta külmas nõrguda.

Tarvitada värskelt või küpsetistes.

Isetehtud toorjuust

Isetehtud jogurtist (õpetus siit) on väga lihtne teha toorjuustu.
Jogurti tegemist vaata Kodune jogurt

Selleks tuleb valmis maitsestamata jogurt valada puhta märjaks tehtud riidega vooderdatud sõelale, sõel võib olla ka suurte aukudega. Riideks sobib nt vana õhuke tekikotiriie, mis tuleks korralikult kuuma veega eelnevalt pesta. Kahekordne marli ei sobi, sealt jookseb jogurt läbi.
Lausa uskumatu on see, et riidest tilgub läbi ainult läbipaistvat vee välimusega vedelikku (see on näha ka järgneval pildil), kõik valge materjal jääb sõelale. Jogurt jäetakse külmkappi sõelale nõrguna. 6-7 tunni pärast on vedelam toorjuust valmis, paksema saamiseks tuleks jogurtit kauem sõelal hoida. Küpsetiste tegemiseks sobib ka vedelam toorjuust.
Sõel asetada kausi või poti kohale.


6-7 tundi hiljem nägi toorjuust välja selline ja ikka oli all potis ainult läbipaistev vedelik.


Nüüd tõmban lusikaga kuivema toorjuustu riide küljest lahti, et märjemal toorjuustul oleks võimalus sõela põhjas nõrguda ja segan kõik läbi. Sellist toorjuustu võib juba kasutada ja kes tahab võib isegi veel varem kasutada, aga kauem nõrutatult tuleb selline paks toorjuust nagu esimesel pildil näha.

Valmis toorjuust maitsestada vastavalt oma soovidele, kas hapukurgiga, küüslauguga, paprikaga, singiga vm, muidugi ka soolaga või jätta naturaalseks ja kasutada küpsetistes, magustoitudes.

1 l ise tehtud jogurtist tuleb umbes 3,5 dl toorjuustu ja selle hind tuleb piima liitri hind.

Kodune jogurt

Jogurti (õpetus on võetud siit) tegemiseks läheb vaja 1l piima ja 1 dl juuretist, milleks alguses sobib nt Valio Gefiluse, Pajumäe, Actimeli naturaalne jogurt. Juuretiseks ei sobi jogurt, mille koostises on paksendajad, tardained, säilitusained vms!

Kui esimene jogurt on tehtud, siis võtta sealt enne maitsestamist 1 dl, järgmise korra juuretiseks. Juuretist hoida külmkapis
Juuretis peab olema värske, kogemused näitavad, et isegi jogurt, mille säilivuskuupäeva lõpuni on paar-kolm päeva aega, ei sobi, sellest ei saa jogurtit.
Juuretiseks sobib ka sügavkülmutatud jogurt, sel juhul tuleks see enne kasutamist üles sulatada.

Isetehtud jogurtist võetud juuretist ei soovita üle paari päeva säilitada. Kui juhtub, et jogurt ei tule just kõige ilusama struktuuriga, jääb tükiline või muutunud liiga hapuks, siis sellisest jogurtist pole mõtet juuretist võtta, sest kui juuretis on halb, ei saa ka jogurt hea tulla!

Kui jogurtit teha poepiimast, siis panna piim potti ja kuumutada 45-55 kraadini- esimese auru tekkimiseni. Kui kasutatakse maapiima, siis tuleb kuumutada 80-90 kraadini ja lasta jahtuda 45-ni.

Järgnevalt valatakse piim kaanega plastmasskaussi, segatakse juurde 1 dl maitsestamata jogurtit, pannakse kaan peale ja jäetakse seisma. Sinna jääb jogurt toatemperatuurile umbes 4-8 tunniks kuni on jogurtiks muutunud.


Päeval kui päike paistab ja ruum on soe, pole nii oluline, aga jahedamas tuleks kausile "tekk" soojenduseks peale panna, nii et küljed ja alt ka on tekiga kaetud- väga tähtis on, et piimal säiliks jogurti valmimise perioodil soojus. Mida soojem on, seda paksem tuleb jogurt ja seda kiiremini saab valmis. Kui jogurti temperatuur langeb liiga madalaks, siis jogurtit ei tule.
Vahepeal segada ei tohiks, siis muutub tükiliseks. Segada alles valmimise lõpus.

Valmis jogurt panna külmkappi ja maitsestada enne kasutamist.

Nt jogurt külmutatud mustsõstardega.
Köögikombaini kokteilikannus purustada umbes 2 cm külmutatud marju koos ühe klaasi jogurti ja 2 spl suhkruga. Selle purustatud segu segan ülejäänud jogurtiga. Selliselt toimides seguneb lisand kenasti jogurtiga ja ei vaju nii kergelt põhja. Kes tahab vahulist kokteili, võib kogu jogurti alguses kokteilikannu valada.

Isetehtud jogurt on täiesti jogurti moodi ja jogurti maitsega, mitte liiga vedel, aga paksus oleneb toas hoidmise ajast, mida kauem, seda paksem tuleb, kuigi üle 8 tunni pole eriti soovitatav, muutub liiga hapuks.




Isetehtud jogurtist on väga lihtne teha toorjuustu.

Haned

Hanekasvatusega on inimene tegelenud aastatuhandeid. Hallhanest pärineb enamik maailmas praegu kasvatatavaid hanetõuge. Vanimad andmed hanede kodustamise kohta on pärit Iraanist IV aastatuhandest e.m.a. Haned kodustati varem kui teised põllumajanduslinnud, see on seletatav nende kerge kodustamisega.

Vaatamata sellele, et haned on vanimad põllumajanduslinnud, on nende aretamise tulemused olnud suhteliselt tagasihoidlikumad kui nt kanadel ja patidel. See on seletatav nii hanede konservatiivse pärilikkuse kui ka ilmselt nende ebajärjekindla ja ühekülgse valikuga haneliha ning rasva tootmise suunas.

Hani kasvab põllumajanduslindudest kõige kiiremini

Intensiivseim on noorhanede kasv kuni 75nda elupäevani, mille kestel nende eluskaal suureneb 40-50 korda.nuumatud hane lihakeha võib sisaldada kuni 50% rasva. Et hanerasv on madala sulamistäpiga ja suure oleiinhappesisaldusega, siis peetakse seda hinnaliseks toiduaineks ja ka ravimiks paljude külmetushaiguste korral. Mõningaid tõuge nuumatakse ülisuure maksa saamiseks (kuni 1,5kg ühelt hanelt).

Intensiivse kasvu ajal on noorhaned võimelised tarvitama palju haljassööta, mille arvel on võimalik kokku hoida jõusööta. Ekstensiivsele hanekasvatusele on iseloomulik munatoodangu sesoonsus, väike munatoodang ja sellega seoses väike üleskasvatatud noorhanede arv emashane kohta, noorhanede pikk kasvuperiood (5-6k) ja hanelihatoodangu realiseerimine peamiselt sügiskuudel.

Esimesel elukuul on noorhanede kasvuintensiivsus 200%, teisel elukuul 96%, kolmandal 17%, neljandal 13%, viiendal 6% ja kuuendal elukuul 5%. Kasvuintensiivsuse langus seab tootja ette vajaduse realiseerida noorhaned lihaks 60-65 päevaselt. Selles vanuses kaaluvad nad 3,5-4,5kg ja kulutavad 1kg massiibe kohta umbes 3-3,5kg jõusööta.

Haned munevad üsna intensiivselt 4-5a. Väikseim on munatoodang esimesel munemisaastal. Teisel munemisaastal suueneb munatoodang 15-25%, kolmandal munemisaastal 30-45%. Mõnel emashanel võib munatoodang suureneda ka 4. ja 5. munemisaastal. Seega on suguhanesid otstarbekas pidada pikka aega. Haneliha tootmisel tuleb arvestada ka hanede bioloogilisi iseärasusi – suurt vastuvõtlikkust välisärritustele, eri rühmade ja perekondade moodustumist karjas, mahlakate ja haljassöötade, sealhulgas ka toorkiurikaste söötade head omastamist, samuti võimet tarbida sööta ka väga väikese valgustatuse korral.

Kitsed

Kitse loetakse koera järel teisena kodustatud loomaks inimese poolt. Järelikult on ta inimesega koos eksisteerinud juba üle viie tuhande aasta ning temaga koos üle elanud kehvemaid ja paremaid aegu. Isake loodus on selle sõbraliku loomuga vähenõudliku looma vastu eriti lahke olnud ja kinkinud talle peale uhkete sarvede ja toreda sabajupi veel ka muheda habeme. Teaduslikud uuringud on tõestanud, et kitse toiduratsiooni kuulub 90- taimeliiki (lambal 60 ; veisel 40). See fakt ongi peamiseks põhjuseks, mis kitsepiima nii eriliseks teeb. Piima peetakse sarnaselt rohelise puulehe, mesilase mee ja siidiussi kookoniga üheks suuremaks looduse imeks – ka looduslikuks apteegiks. Meie kasvatame kohalikku kitsetõugu (ametlik tõunimetus – Eesti kits), kuigi Eestis on esindatud ja üsna levinud ka saksamaal aretatud suurema kasvu ja piimaanniga - saane kits.